doktor karu tegi täna mulle teene

doktor karu tegi täna mulle teene
klaasi pani minu vahele
ja maailma

eilsed mälestused olgu mulle meeneks
nagu muuseas meile kahele
ja ma ilma

teda tänamata asusin sealt teele
ei kuulatud, pandud tähele
alailma

minust õnnetuimaks tehtud inimmeele
lõigand ära, torgand vahele
kogu ilma

ennast kirudes siis saatsin põrguteele
pilgu andsin usaldusele
oma silma

loss

lootustele ladusime lossi
unustatuks aknad jäid ja uks
püha klaustrofoobiaparadiisi
tõestades et kaks võib olla üks

hägusasse öösse päiksekuma
alistuja kombel noogutas
et pääseda, leida oma jumal
iseenda maha langetas

jah/ei

teises klassis küsis liisu kas on suur mu noku
ütlesin et mitte mingi esimene klass
miks kurat küll siis liisu silmad endale sai juku
ja tema pilgust killustus mu unerahu tass

kaks elutõde sellest päevast anti mulle hoida
kuid avaldada teile neid ma küll ei kavatse
sest üks neist vahel kadudes end aitab jälle leida
et tõde iial küsijat ei jäta rahule

lahkus

mineviku lahkumises väidetavalt lahkus
mälestuste terendused tähendavad tere?
iseenda tahtmata mul hinge sündis kahtlus
filoloogisüdamest on kurat joonud vere

meeleheitlik varjumine kehalt võtnud varju
alastunud keha ei tee häbi pimedale 
pole enam meeli tean et enam sa ei karju
kitsas rinnas ruumi pole meile mõlemale

igavikulisi kysimusi

p6letavalt tuled ja mina sind
yksteist tuhat korda salaja piiludes
armastan
k6rvetavalt l2hed sul on mu hing
joodan end su sydamesse
(j22 2ra sula veel)

hetkeline peatus

sul on mu hing
anna tagasi mu pea
see muidu plahvatab

/heida kaugele mu pea
see kohe plahvatab

öo:

poon end igal õhtul üles
kaotan pea sa peatad aja
peata aeg su kaitsvas süles
enesest ma muud ei vaja
aeg ei lähegi meist mööda
vaevu hoiab ühte sammu
mis mõtteiks kasvas selle ööga
keegi mõtles juba ammu
viletsamat miskit pole
intiimses tuulevaikuses
ma haisen juba külm ei ole
röövlinnud taevalaotuses
taasleidnud kunagise usu
mattun kahepalgelisse
päikesetõusu
loojangusse

samad sõnad/mälestused

ähvardavalt me peade kohal
lähenemas mineviku varjud
nende lämmatavad embused

nad olid eemal, ei olnud kohal
ma haarasin su enda varju
lämmatavasse embusse

nad on kohal, nad on kohal
ma ju hoiatasin, miks sa karjud
minu lämmatavas embuses

ma unistan sageli

kirgliku öö värvikirevusest
sahiseva tähistaeva pinevusest

sinu hoolimatust narmendusest
teesklematust vastuarmastusest

deformeerunud reaalsusest
ja reformeerunud saatusest

häbenematutest veidrustest
mahajäetud tondilossidest

igavikku kukkuvatest ihadest
vastastikku tukkuvatest kehadest

asd
123
wel
come
tothe
internet

alistumine

Meie maailmavaatelised erinevused
ei olegi nii suured
kui me silmad kinni paneme
ja
kujutleme, et
mina olen lumi
ja sinu pehmeis kätes
ma lasen end voolida
selliseks nagu sa tahad
nagu su tujud
mind vajavad

me sobime hästi
me pole enam riides
sa pole mind lahti võtnud
ja
sa ei vaata mu sisse
sa tead mis seal on
ma armastan su teadmist
see lämmatas mind
ma ei osanud arvata
et lämmatamine on osa mängust

mineviku varjud
mind kummitavad
sa ütled
kummitusi pole olemas
kuid minu kujutlustes
nad tulevad tagasi
ma üritan mitte mõelda
ja
mitte vaadata
pelgalt oodata

jää, ära sula veel
ma armastan su maailma
ma armastan su värve
nähtamatu side
ja
ma tunnen seda viimaks
viimaks mind teispoolsusesse
kokkuvarisevad majad
naudi vaatemängu ilu
see ei ole lsd

tõlgi minu kehakeelt
oma tahtmise järgi
sa teed mida tahad
ja
ma ei suuda sind keelata
lilledes päikesepiste ei piina
ma olen su marionett
sa oled mu hääl
mu teadvus
mu maailmavaade
üheskoos
me saame üheks
luba mulle seda