antihaiku

kui kitarrikeel

liigselt pingutades katkeb

ka tugevaima inimese meel

doc

mu toa seinal on saatan

teised teda ei näe

ta peitis end peegli taha

 

vahel end peeglist vaatan

teised seda ei näe

või teesklevad, lihtsalt ei taha

american dream

ideaalühiskond
eufooria
ühiskond
vaen
ideaalühiskond
ideaalvaen
vihkamine
ideaalühiskond

///

///

kõveralt löödud nael
torkas alati esimesena silma
teda alati ümbritses naer
sest nad ei suutnud ilma
ta ei täitnud nende ootusi
see nael oli väärakas

leidke üks korralik haamer ja tõmmake ta välja
või vähemalt eemaldage see üleliigne kromosoom
ta ise peab end isikupäraseks
ja pudel veini

järele jäi vaid auk
identsed, täiuslikud naelad
kuid nende keskel tühjus
isegi kõige sirgemad ei naera
see pole nende töö
ja kui kuud ümbritseb öö

kõiki painab üks kõver nael

kuidas võisid nad unustada
nende isad ja emad ja lapsed
ja sõbrannad ja onupojad
on kõik samast terasest voolitud

keegi pole kuldne

Jahihooaeg

Jahihooaeg oli lõppenud. Silmapiiril tõusis taevasse tantsiv suitsusammas.
„Ärka üles, sa laisk kaelkirjak,“ käratas Jaak Mihklile, „sa oled juba kaks tundi maganud.“
Vastuseks kostus vaid tuim mühatus. Mihkel oli eilsest õhtust väsinud, tema kael oli raskest teekonnast kangeks jäänud ning tal polnud mingit kavatsust ärgata.
„Aja end nüüd püsti, vanamees. Mis viga, jäid kuhugi karvupidi kinni?“
„Lase mul magada!“ oigas Mikk.
„Me peame liikuma hakkama, kui sa kohe jalgu alla ei aja, saad telliskiviga vastu pead.“
„Kas sa ei saa aru, et ma magan? Mu silmad on kinni ja ma laman. Järelikult ma ju magan.“
„No kallis Mihkel, tee nüüd ometi silmad lahti. Kui ärkad, saad moosiga pannkooke.“
Mõte pannkookidest pani Miku ilanäärmed tööle. Mõne sekundiga mattus kogu ta lõug ilasse. „Mis! Pannkoogid? Kus on pannkoogid? Ma olen ärkvel.“
„Ei ole mingeid pannkooke, toon hoopis ühe korraliku vitsa ja kütan su naha kuumaks, vana õgardist laiskloom.“ Jaak naeratas, mõte sellest, et ta oli rumala sõbra üle kavaldanud tekitas talle palju rõõmu. Oli see Mihkel alles loll.

Olles oma 20 kilomeetrit lõõmava päikese all kõndinud, hakkas Mikk oksendama. Ta kehast purskus välja segu verest, eelmise õhtu puulehtedest ning öösel suhu tuisanud liivast.
„Oled sa alles rõve loom, tahad ehk siiasamasse sittuda kah?“
Mihkli pruunist silmast puges välja pisar, mille ta kärmesti ja osavalt keelega ära limpsis. Jaak oli alati temasse väga üleolevalt suhtunud, sest Mikule oli teismeliseeas kasvanud väga imelik saba. Meest lohutas vaid see, et Jaagu tumeda juuksetuti kohevus ei jõudnud tema omale ligilähedalegi.

Kätte jõudis õhtu, pimedus hakkas üle maapinna laotuma, oli aeg laagriplats otsida.
„Mis arvad sellest ilusast ahvileivapuust? See kaitseks meid tuule ja sademete eest. Enne magamaminekut saaksime läbi lehtede tähti ja kuud vaadata,“ pakkus Mikk.
„Hulluks oled läinud või? Tahad kohe kangesti lõvide grillvarda otsas lõpetada? Sulle pole ikka Jumala poolt üldse mõistust antud.“
„Jumalat ei ole olemas. Mu vend ütles. Ta näitas mulle igasuguseid tõestusmaterjale kah.“
„Usu mida tahad, pole minu töö sulle vastu vaielda. Ära lihtsalt mu nina all nende tobedate tõestusmaterjalidega vehi. Mu vaene aju on niigi igasugust jama taluma pidanud.“
Jaak oli väsinud, ta oli pidanud terve päeva Mihkli rumalusi kuulma. Nüüd väitis too, et Jumalat pole olemas. Mida järgmiseks? Tuleb äkki ütlema, et mehe saatus on ta enese kätes?
Nad heitsid pikali Jaagu valitud ööbimiskohas. See oli looduslik kaevik, mida mõlemalt küljelt ümbritses esmapilgul läbitungimatu põõsastik.
„Kas sa oled kunagi mõelnud millegi loomingulisega tegelemisest? Näiteks laulmisest või maalimisest?“ küsis Mihkel mõtisklevalt.
„Pole mulle seda jama vaja. Elus on oluline, et oleks küllustes toitu, sind ümbritseks kari naisisendeid ja sigitaksid endale sadu järglasi. Selle jaoks tuleb tööd teha ja vaeva näha, sinusuguste ullikeste pärast valitsebki meie hõimus nälg ja kõik on halvasti,“ urises Jaak.
„Aga vahel oleks tore tegeleda asjadega, mis hingele rahuldust pakuvad,“ ei jätnud Mikk.
„Kas ma siis ei maininud naisisendite karja? Kurt oled või mis su häda on?“
„Aga siiski,“ mõtles Mihkel, kes ei julgenud vestlust jätkata.

Kaks nälginud keha sammusid mööda monotoonset lagendikku.
„Jaak, kas sa kardad surma?“ küsis Mikk, et unisekstegevat vaikust lõpetada.
„Miks ma peaksin? Olen elanud õilsat elu, pole eales pattu teinud, jumalal on minuga veel suured plaanid,“ vastas teine.
„Aga kas sa ujuda oskad? Mina oskan ainult niimoodi ujuda, et siplen esi- ning tagajäsemetega ja hoian samal ajal hinge kinni.“
„Sa mõtled koerastiili? Koerastiil on alamatele loomadele, mina ujun krooli, see sobib minu sprinteriloomusega suurepäraselt,“ vastas Jaak „kui mees ei uju krooli, pole ta tõeline mees!“

Kostis lask. Vintpüssist väljunud kuul läbistas Jaagu rindkere, ta hullus ning hakkas refleksiivselt täiesti sihitult jooksma. Paarikümne sekundi möödudes ta jõuvarud lõppesid ning elutu keha langes külili kuivale maapinnale.
Kõlas teine lask ning sellele järgnes mütsatus. Mihkli pruunid silmad olid lahti, ta suus segunesid veri ning sülg ühtlaseks valkjaks massiks.

Kaks ameerika jahimeest sammusid mööda kuiva, krõmpsuvat teerada. Neil läks oma kolmkümmend minutit, et kahe kaelkirjaku kogukad kehad kastiautosse vinnata. Jahihooaeg oli lõppenud.

(siiras maailmaparandaja)

võltssuhtluse aheldunud ori
ei kübetki kahtlust oma
tegude õigsuses
tundmata eemaldumist tegelikkusest